Teksti suurus:
A A A

Ajalugu



Nagu Naiskodukaitse asutati veidi hiljem Kaitseliidust, nii said ka Kodutütred jalgele peale Noori Kotkaid. Õieti algas noorte koondamine samal ajal. Kuna tegemist oli kooliealistega ja korraldustöö käis koolides, oli selge, et tüdrukud ei taha poistest, oma klassivendadest, maha jääda. Esialgu kutsutigi tüdrukute rühmi naisnoorkotkasteks, ka naiskodukaitse noorteks.

Kui koolis leidus tegus juht, olgu mees või naine, hoolitses ta mõlemast soost noorte eest. Nõnda oli Ella Lillak, hilisem kuulus koorijuht ja Naiskodukaitse tegelane, Imavere vanakotkana ka esimese naisnoorkotkaste rühma rajaja ja juht. Imavere tüdrukute rühm sai alguse 7. veebr 1931.

Sakala malevas algas tütarlaste koondumine juba 1930. a oktoobris rööbiti noorkotkastega. Esimene oli sel alal Tallinn, kellele järgnes kohe Sakala. 5. märtsil 1931. a kinnitas Kaitseliidu ülem J. Roska Naiskodukaitse Keskjuhatuse koostatud Naiskodukaitse noorte kodukorra, mis oli mõeldud koondamistöö ühtlustamise ajutiseks
materjaliks.

Kodukord sätestas tüdrukute kasvatamise eesmärgid peaaegu samas sõnastuses mis hilisemates pohikirjades ja kodukordades. Kehtestati 3 oskusjärku, naiskodukaitse noorte iga pidi olema 8-17. eluaastani. Edaspidi asendati 3 oskusjärku 6ga, võimaldamaks täpsemalt järgida tüdrukute kasvuea eripärasusi. Tüdrukute rühmad olid koondatud naiskodukaitse jaoskondade juurde.

Peale kodukorra ilmumist hakati kiiresti otsima tüdrukute juhte. Kõige sobivamad olid muidugi naisõpetajad, aga kutsuti üles ka teisi. Tähtajaks määrati 15. mai. Kuu lõpuks oli Viljandis asutatud 3 rühma: Haridusseltsi Gümnaasiumis, Kommertsgümnaasiumis ja Linna I algkoolis, kokku 60-70 tüdrukut. Juba 14. aprillil 1931 oli tüdrukute rühm asutatud Adaveres ja 21. oktoobril asutati see ka Põltsamaa linnas.

1932. a jaanuariks oli Sakala malevas moodustatud juba üle 10 naisnoorte rühmituse, kuhu kuulusid ligi 200 tüdrukut. Korraldustöös tuli abi noorkotkaste juhtidelt. 6. veebruaril peeti Kaitseliidu maleva staabis kodutütarde juhtide kursusi. Nimetus kodutütar oli vastu võetud Naiskodukaitse Keskjuhatuses 13. nov 1931.

Kodutütarde rühmitused olid tekkinud kohapeal omaalgatusel. Samal ajal töötas ülemaalise organisatsiooni loomisel Naiskodukaitse Keskjuhatus, koostades Noorte Kotkaste Peastaabi abil Kodutütarde põhikirja ning valmistades ette juhtkonda.

14. oktoobril 1932 valis Naiskodukaitse Keskjuhatus Kodutütarde vanemaks Salme Pruudeni, kes töötas selles ametis 1940. aasta krahhini. Salme Pruuden oli mitmekülgselt haritud inimene, kelle teened olid eriti suured kodutütarde rahvuslikul kasvatamisel. 1932. aasta novembris nimetati Sakalamaa Kodutütarde Ringkonna vanemaks Ella Lillak, tema abiks A. Külm, kes olid molemad Imavere algkooli opetajad. Kuna tookord oli Imavere- Viljandi ühendus halb, puudusid bussiliinid, ei saanud Ella Lillak sellel kohal kaua töötada. 1933. aasta märtsis määrati tema asemele E. Mägi Viljandist. 1934. aasta sügisest kuni 1940. aastani juhtis Sakala ringkonda Minna Koik, kelle abideks olid K. Muinaste ja A. Karuse. Kodutütarde rühmade moodustamisel aitasid tublisti kaasa koolinõunikud M. Raud ja M. Roots.

Koosseisult kasvas Sakala ringkond pidevalt. 1933. a oli ringkonnas 200 kodutütart, 1934. a – 323, 1935. a – 1 150, 1936. a – 1 374, 1937. a – 1 573… 1940. a – umbes 2 000.

Mida taotles kodutütarde liikumine? Nagu noorkotkastest pidid kasvama Eesti Vabariigi väärikad kodanikud nii pidid seda saama ka kodutütardest. Kui poiste puhul rõhutati mehistumist, oma riigi kaitsmise vajadust, siis tüdrukute puhul naiseks ja emaks sirgumist. Mõndagi sai õppida poistega koos, kuid mitte kõike. Tüdrukute tegevus keskendus kodule. Igapäevaste tööde, lapsehoidmise, vanaemade käsitöö- ja köögikunsti, ravitsemise, iluhoiu ja loodusetundmise kaudu kasvati kodanikeks. Eesmärk oli süvendada lugupidamist eelpõlvede emade pärandi vastu, mitte tüdrukust kodukana kasvatamist. Tüdrukud votsid osa ka sporditegevusest, laulsid koorides ning mängisid orkestrites.

Olles taotlustelt tagasihoidlikumad, ei paistnud kodutütred algul sedavord silma kui noorkotkad. Kaitseliiduski suhtuti nendesse kui Naiskodukaitse taimelavasse. Nõnda hakati Sakala Maleva Teatajas kodutütarde poole pöörduma alles 1936–1937. aastal, seni tähendasid nad väikest osa naiskodukaitse tegevuses. Tasapisi hakkasid Sakala kodutütred osalema avalikel üritustel, nagu seda oli Noorkotkaste Viljandi Malevkonna lipu õnnistamise pidu 18. jaan 1936. a. Ajaleht Sakala kirjutab:
“Järgnesid ettekanded noortelt. Esimesena laulis kodutütarde “pisikestest koosnev suur koor” pisikese “ dirigendi” Eevi Lauri juhatusel kaks ilusat laulu, … kodutütred kandsid ette mitu õige kaunist tantsulist numbrit rahvatantsudest kuni revüüni. Viimane leidis eriti sooja ja kestva aplausi. Tantsuettekandeid tuli korrata.”

Viljandi kodutütarde orkester A. Jonasse juhtimisel esines mitmel Viljandi avalikul üritusel.

1939. a sügisel avaldas Sakala Maleva Teataja kodutütarde liputseremoonia kirjelduse, mis on õpetlik tänaselgi päeval.

1939. a sügisel tegutses Sakala ringkonnas 67 kodutütarde rühma. Usutavasti säilis sama pilt ka poole aasta pärast, s. o. 1940. a juunis. Täpseid andmeid pole õnnestunud leida.